Ül. 3 IT rollist erivajadustega inimestele

Tänapäeval mängib infotehnoloogia(info automaatse töötluse ja edastuse meetodid ja võtted) inimeste elus suurt rolli.
Arvuti ei ole ainult laia profiiliga abivahend vaid ka õpetusprotsessi lihtsustaja ja mitmekesistaja ning kui kompensatsioonivahend. Eriti just raskete puuetega inimeste jaoks kujutab arvuti endast hindamatut abilist igat laadi eneseteostuseks.
Tänapäevas puuetekäsitluse põhiteljeks on aga püüd anda puuetega inimestele piisav ettevalmistus ja luua neile sobivad tingimused osalemaks ühiskonnaelus täisväärtuslike liikmetena- puue ei ole enam piisavaks põhjenduseks inimese inimõigustega mittearvestamiseks. Selle eesmärgi saavutamisel on tehnoloogilistel lahendustel, sealhulgas infotehnoloogial, täita väga oluline osa(K. Kikkas, HEVI loeng, 2009).
Elukvaliteeti ei saa parandada ainult infoühiskonna infrastruktuurile keskendudes, vaid üha tähtsam on tagada teenuste pakkumine internetis, suurendada inimeste teadlikkust ja oskusi ning motivatsiooni neid teenuseid kasutada ning huvi osaleda otsustusprotsessis.
Interneti kui meediakanali paindlikkus on puuetega kasutajate jaoks juba iseenesest suureks plussiks- see on odav, kiire, mitmekülgne infokanal, mis pealegi muutub järjest kättesaadavamaks. Kui füüsiline ligipääs on takistatud, võib internet teatud määral seda kompenseerida, andes võimaluse suhelda, õppida, töötada ja vaba aega veeta(K. Kikkas, HEVI loeng, 2009).
Me vajame inimsuhteid kui toitu, et elada. On selge, et paremgi tehnoloogia ei suuda kompenseerida reaalset ligipääsu ja inimkontakte, kuid ka virtuaalne ligipääs on parem kui mitte midagi.

Toon näiteks Meelis Luksi(38).
Ta räägib värvide keeles kirjutas Urve Tinnuri ajakirjas Tervis Pluss(25. 02. 2007).

Meelis Luksi emal tekkis raseduse ajal reesuskonflikt. Kuna sobiv doonoriveri puudus, tehti lapsele vereülekanne viimasel minutil. Meelisel tekkisid aju liikumiskeskuse püsivad kahjustused.
Meelis näeb välja nagu elurõõmu võrdkuju ning usub, et puudega inimene pole kaugeltki mõttetu ja toetust kerjav invaliid, vaid paljuks suuteline ja õppimisaldis isiksus.
Noor filmitähe naeratusega mees ei saa rääkida ega ise süüa, ometi peab ta end tavaliseks inimeseks, kes on lihtsalt pisut-pisut teistmoodi. Ütlemata sõnad vormib ta kirjaridadesse või jutustab endast maailmale värvide keeles. Ta tõestab ilmselgelt, et enese kuuldavaks tegemiseks pole tarvis hõisata, isegi sosistada mitte. Piisab mõtetest, mille edastamiseks leidub praegusajal mitmeid võimalusi.
Meelis on läbinud TTÜ internetipõhise õppeprogrammi THINK ning tegutseb Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu ametliku veebimeistrina. Oma kõige armsamatega suhtleb Meelis sageli vaid ilmete ja pilkude keeles, ehkki ta leiab, et mõtteid pole võimalik lugeda. Ometi suudab ta selgeks teha, et üksteisest hoolivate kallite inimese sõnad on äratuntavad vaikideski. Meelis elab raudse reegli järgi – elu pole virisemiseks, vaid elamiseks(Urve Tinnuri, Tervis Pluss, 25. 02. 2007).

Meelis(41) on praeguseks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ning Eesti ainuke jalgadega maaliv mees. Kuna mehe liikumiskeskus ajus on tugevalt kannatadasaanud, siis selle tagajärjel ei kuula Meelise keha tema sõna ja ka rääkimine on tema jaoks võimatu. See ei ole aga takistanud aktiivset Mellat (nii tuntakse teda arvutimaailmas) suhtlemast ega tegutsemast. «Minusugune suudab vahel rohkemgi kui füüsiliselt terve inimene,» arvab ta ise, kuigi ei häbene, et vajab igapäevaste asjadega hakkama saamiseks teiste abi ja toetust. Aga eks lähedaste tuge vajame ju kõik.
Murranguline pööre Meelise ellu saabus kakskümmend viis aastat tagasi, kui ta sattus juhuslikult vaatama filmi samuti liikumisvõimetust Tiia Järvpõllust, kes käte asemel edukalt erinevate tegevuste sooritamiseks hoopis varbaid kasutas. «Proovisin siis ka ja kõik tuli palju paremini välja kui kätega,» toksib mees oma mõtte parema jala varvastega arvutisse.
Meelis õppis ära varvastega kirjutamise ja asus harjutama maalimist. Andekal kunstnikul ei jäänud tulemata ka oma näitused, mida on suure huvi tõttu korraldatud nüüdseks juba paljudes Eesti linnades.
Elatab end ise.
Kümme aastat pärast seda, kui Meelis varvastega maalima asus, õnnestus tal heade sõprade abiga saada Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstike Ühingu liikmekandidaadiks. Sellest ajast alates on ta maalimisega veel järjekindlamalt tegelenud. «Saadan oma maalid Šveitsi, kust need liiguvad üle maailma erinevatele näitustele ning jõuavad kunagi ringiga mulle tagasi,» seletab Meelis. Ühing on mehe elus väga tähtsal kohal, kuna toetab teda üsna korraliku stipendiumiga. Selle raha eest on kunstnik saanud muretseda endale ka arvuti koos kogu vajamineva tehnikaga, mis on tema teine suur kirg. «Enne arvuti saamist oli Meelis ikka vahel üsna kurb,» lisab isa ja meenutab, kuidas üks hea tuttav kunagi nende pere esimese arvutiga uksest sisse sadas. Siis toimuski teine suur positiivne muutus Mella elus. «Tänu arvutile ja internetile saab ta kõigiga suhelda ja ennast tohutult palju teostada,» rõõmustab isa Jaanus. Ema arvates teeb poeg kohati liigagi palju arvuti taga tööd — nimelt haldab ta erinevaid kodulehekülgi ja administreerib kahte netiserverit.
Kuigi interneti kaudu on Meelis saanud endale juurde väga palju uusi sõpru, on tema jaoks siiski kõige suurem «puue» kõnevõime puudumine. Ilma selleta on teiste inimestega vahetu suhtlemine lausa võimatu. «Suhteliselt piinav on tumma mängida, kui mul on kuhjaga mõtteid, mida välja öelda,» kirjutab Meelis.
Olles tänu kunstnikutööle maailmas palju ringi reisinud, teab mees, et mujal on erivajadustega inimestele riigi poolt võimaldatud töövahendid ja võimalused tunduvalt paremad. Näiteks on olemas kõnesünteesi aparaat, mis muudab seadmesse toksitud teksti helikeelseks. Selline arvutiprogramm eestikeelsena on tal küll olemas, kuid rahva seas kasutada pole võimalik.
Lisaks sellele, et ta kunagi ikka arvuti vahendusel rääkima saab hakata, unistab Meelis ka autojuhtimisest. Selleski osas on maailmast väga palju näiteid tuua, kus kogu autojuhtimine on erivajadustega inimeste jaoks spetsiaalselt kohandatud. «Sellised seadmed maksavad aga palju ning ma ei tea, kuidas Eesti ametnikud sellele vaatavad, et minusugune rooli istub,» tõdeb Meelis ja lisab, et nüüd läks ehk juba liiga unistamiseks. «Aga unistamine on ju meeldiv tegevus, ma tegelen sellega kogu aeg,» tõdeb ta hetke pärast. Mõttel on teatavasti aga väga tugev jõud, seega pole imestada, kui mõne aasta pärast Meelise unistused teoks saavad ja ta, maalimisvahendid pakiruumis, mööda Eestit ise autoga ringi vurab.(Epp Reinmets, Naisteleht, 10. 06. 2009).

Võib öelda, et arvuti ja internet mängivad väga suurt rolli inimeste elus ning seda eriti erivajadustega inimeste elus. See on neile suureks abivahendiks, mis aitab suhelda maailmaga ning hankida teadmisi. Samuti on hea tõdeda, et tänapäeval mõeldakse järjest rohkem erivajadustega inimestele ning tehakse kõikvõimalik, et ka neid kaasata tavaühiskonda. Ning nagu on kinnitanud teiste riikide uurimused, seejuures veenvalt: mida varem, intensiivsemalt teenuseid pakutakse, seda vähem tuleb erivajadusega inimese toimetulekut toetada ülejäänud perioodide jooksul.

Kasutatud kirjandus:
www.vedur.ee/puutepunkt/
http://www.kakupesa.net/
http://www.opleht.ee/ Õpetajate leht 03. 07. 08
http://www.naisteleht.ee/
http://www.2.sm.ee/

Ül. 1 Erivajadused läbi aegade

PUUE KUI TABU


Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule – alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne).
Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide on Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud visati kaljult alla, kusjuures seda pidi tegema lapse isa.
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda mis hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest , kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle.(K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI TERVISEHÄIRE

Alates renessansist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime – puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, „korralik inimeste“ silma alt ära. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI ÜHISKONNA PROBLEEM

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.
Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades.
Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:
Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga - tüüpiliselt tähistab impairment inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja disability ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI ELUVIIS

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi.
Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi.
Niisiis on erinevad ajastud toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Tänaseks on enamik arenenud ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides. Sotsiaaltoetuste maksmise asemel on mõistlik investeerida inimeste haridusse ning saada endale passiivse abivajaja asemele maksumaksja. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida.
Mõeldes lastele, ka erivajadustega lastele, peame mõtlema sellele, mis on neile kõige olulisem. Me teame ühte vastust: oluline on, et lastel oleks täisväärtuslik lapsepõlv. See tähendab peale kodusoojuse ka võimalust nautida eakaaslaste seltsi, sisustada meeldivalt ja kasulikult oma vaba aega.
Mõnikord räägime me puudega lastest väga kitsalt, räägime vaid ratastoolidest, kuulmisaparaatidest, jalutuskeppidest. Tegelikult on hoopis olulisem, et me näeksime ka siin noori, kellel on kohalikule omavalitusele oma eakaaslastega sarnased ootused. Neist üks ja väga oluline ootus on soov saada osa sellest, mida ümbritsev maailm neile pakub. Lihtsalt olla üks tavaline inimene teiste seas.(Evelin Ilves, 05.03.2008)

Oluline on erivajaduste võimalikult varajane ja õigeaegne märkamine ning sobivate abinõude rakendamine kohe. Silmas tuleb pidada, et iga inimene on unikaalne indiviid ning tema areng toimub täpselt temale omases tempos. Vaadeldakse tema enda saavutuste valguses ning koheldakse kui mitmetahulist inimest. Oluline on ka suhtumine. Kas pidada seda puuduseks, raskuseks või hoopis iseärasuseks ja väljakutseks, mida ei peaks häbenema.

 KASUTATUD KIRJANDUS:
Ilves, Evelin. Põhjala foorum "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele?" .Tallinn [5. märts. 2008.]
http://www.president.ee/

Kikkas, K. Puue, puue ja puue. [PDF]
http://akadeemia.kakupesa.net/