Ül. 1 Erivajadused läbi aegade

PUUE KUI TABU


Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule – alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne).
Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide on Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud visati kaljult alla, kusjuures seda pidi tegema lapse isa.
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda mis hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest , kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle.(K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI TERVISEHÄIRE

Alates renessansist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime – puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, „korralik inimeste“ silma alt ära. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI ÜHISKONNA PROBLEEM

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.
Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades.
Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:
Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga - tüüpiliselt tähistab impairment inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja disability ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE KUI ELUVIIS

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi.
Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi.
Niisiis on erinevad ajastud toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Tänaseks on enamik arenenud ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides. Sotsiaaltoetuste maksmise asemel on mõistlik investeerida inimeste haridusse ning saada endale passiivse abivajaja asemele maksumaksja. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida.
Mõeldes lastele, ka erivajadustega lastele, peame mõtlema sellele, mis on neile kõige olulisem. Me teame ühte vastust: oluline on, et lastel oleks täisväärtuslik lapsepõlv. See tähendab peale kodusoojuse ka võimalust nautida eakaaslaste seltsi, sisustada meeldivalt ja kasulikult oma vaba aega.
Mõnikord räägime me puudega lastest väga kitsalt, räägime vaid ratastoolidest, kuulmisaparaatidest, jalutuskeppidest. Tegelikult on hoopis olulisem, et me näeksime ka siin noori, kellel on kohalikule omavalitusele oma eakaaslastega sarnased ootused. Neist üks ja väga oluline ootus on soov saada osa sellest, mida ümbritsev maailm neile pakub. Lihtsalt olla üks tavaline inimene teiste seas.(Evelin Ilves, 05.03.2008)

Oluline on erivajaduste võimalikult varajane ja õigeaegne märkamine ning sobivate abinõude rakendamine kohe. Silmas tuleb pidada, et iga inimene on unikaalne indiviid ning tema areng toimub täpselt temale omases tempos. Vaadeldakse tema enda saavutuste valguses ning koheldakse kui mitmetahulist inimest. Oluline on ka suhtumine. Kas pidada seda puuduseks, raskuseks või hoopis iseärasuseks ja väljakutseks, mida ei peaks häbenema.

 KASUTATUD KIRJANDUS:
Ilves, Evelin. Põhjala foorum "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele?" .Tallinn [5. märts. 2008.]
http://www.president.ee/

Kikkas, K. Puue, puue ja puue. [PDF]
http://akadeemia.kakupesa.net/