Ül. 3 IT rollist erivajadustega inimestele

Tänapäeval mängib infotehnoloogia(info automaatse töötluse ja edastuse meetodid ja võtted) inimeste elus suurt rolli.
Arvuti ei ole ainult laia profiiliga abivahend vaid ka õpetusprotsessi lihtsustaja ja mitmekesistaja ning kui kompensatsioonivahend. Eriti just raskete puuetega inimeste jaoks kujutab arvuti endast hindamatut abilist igat laadi eneseteostuseks.
Tänapäevas puuetekäsitluse põhiteljeks on aga püüd anda puuetega inimestele piisav ettevalmistus ja luua neile sobivad tingimused osalemaks ühiskonnaelus täisväärtuslike liikmetena- puue ei ole enam piisavaks põhjenduseks inimese inimõigustega mittearvestamiseks. Selle eesmärgi saavutamisel on tehnoloogilistel lahendustel, sealhulgas infotehnoloogial, täita väga oluline osa(K. Kikkas, HEVI loeng, 2009).
Elukvaliteeti ei saa parandada ainult infoühiskonna infrastruktuurile keskendudes, vaid üha tähtsam on tagada teenuste pakkumine internetis, suurendada inimeste teadlikkust ja oskusi ning motivatsiooni neid teenuseid kasutada ning huvi osaleda otsustusprotsessis.
Interneti kui meediakanali paindlikkus on puuetega kasutajate jaoks juba iseenesest suureks plussiks- see on odav, kiire, mitmekülgne infokanal, mis pealegi muutub järjest kättesaadavamaks. Kui füüsiline ligipääs on takistatud, võib internet teatud määral seda kompenseerida, andes võimaluse suhelda, õppida, töötada ja vaba aega veeta(K. Kikkas, HEVI loeng, 2009).
Me vajame inimsuhteid kui toitu, et elada. On selge, et paremgi tehnoloogia ei suuda kompenseerida reaalset ligipääsu ja inimkontakte, kuid ka virtuaalne ligipääs on parem kui mitte midagi.

Toon näiteks Meelis Luksi(38).
Ta räägib värvide keeles kirjutas Urve Tinnuri ajakirjas Tervis Pluss(25. 02. 2007).

Meelis Luksi emal tekkis raseduse ajal reesuskonflikt. Kuna sobiv doonoriveri puudus, tehti lapsele vereülekanne viimasel minutil. Meelisel tekkisid aju liikumiskeskuse püsivad kahjustused.
Meelis näeb välja nagu elurõõmu võrdkuju ning usub, et puudega inimene pole kaugeltki mõttetu ja toetust kerjav invaliid, vaid paljuks suuteline ja õppimisaldis isiksus.
Noor filmitähe naeratusega mees ei saa rääkida ega ise süüa, ometi peab ta end tavaliseks inimeseks, kes on lihtsalt pisut-pisut teistmoodi. Ütlemata sõnad vormib ta kirjaridadesse või jutustab endast maailmale värvide keeles. Ta tõestab ilmselgelt, et enese kuuldavaks tegemiseks pole tarvis hõisata, isegi sosistada mitte. Piisab mõtetest, mille edastamiseks leidub praegusajal mitmeid võimalusi.
Meelis on läbinud TTÜ internetipõhise õppeprogrammi THINK ning tegutseb Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu ametliku veebimeistrina. Oma kõige armsamatega suhtleb Meelis sageli vaid ilmete ja pilkude keeles, ehkki ta leiab, et mõtteid pole võimalik lugeda. Ometi suudab ta selgeks teha, et üksteisest hoolivate kallite inimese sõnad on äratuntavad vaikideski. Meelis elab raudse reegli järgi – elu pole virisemiseks, vaid elamiseks(Urve Tinnuri, Tervis Pluss, 25. 02. 2007).

Meelis(41) on praeguseks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ning Eesti ainuke jalgadega maaliv mees. Kuna mehe liikumiskeskus ajus on tugevalt kannatadasaanud, siis selle tagajärjel ei kuula Meelise keha tema sõna ja ka rääkimine on tema jaoks võimatu. See ei ole aga takistanud aktiivset Mellat (nii tuntakse teda arvutimaailmas) suhtlemast ega tegutsemast. «Minusugune suudab vahel rohkemgi kui füüsiliselt terve inimene,» arvab ta ise, kuigi ei häbene, et vajab igapäevaste asjadega hakkama saamiseks teiste abi ja toetust. Aga eks lähedaste tuge vajame ju kõik.
Murranguline pööre Meelise ellu saabus kakskümmend viis aastat tagasi, kui ta sattus juhuslikult vaatama filmi samuti liikumisvõimetust Tiia Järvpõllust, kes käte asemel edukalt erinevate tegevuste sooritamiseks hoopis varbaid kasutas. «Proovisin siis ka ja kõik tuli palju paremini välja kui kätega,» toksib mees oma mõtte parema jala varvastega arvutisse.
Meelis õppis ära varvastega kirjutamise ja asus harjutama maalimist. Andekal kunstnikul ei jäänud tulemata ka oma näitused, mida on suure huvi tõttu korraldatud nüüdseks juba paljudes Eesti linnades.
Elatab end ise.
Kümme aastat pärast seda, kui Meelis varvastega maalima asus, õnnestus tal heade sõprade abiga saada Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstike Ühingu liikmekandidaadiks. Sellest ajast alates on ta maalimisega veel järjekindlamalt tegelenud. «Saadan oma maalid Šveitsi, kust need liiguvad üle maailma erinevatele näitustele ning jõuavad kunagi ringiga mulle tagasi,» seletab Meelis. Ühing on mehe elus väga tähtsal kohal, kuna toetab teda üsna korraliku stipendiumiga. Selle raha eest on kunstnik saanud muretseda endale ka arvuti koos kogu vajamineva tehnikaga, mis on tema teine suur kirg. «Enne arvuti saamist oli Meelis ikka vahel üsna kurb,» lisab isa ja meenutab, kuidas üks hea tuttav kunagi nende pere esimese arvutiga uksest sisse sadas. Siis toimuski teine suur positiivne muutus Mella elus. «Tänu arvutile ja internetile saab ta kõigiga suhelda ja ennast tohutult palju teostada,» rõõmustab isa Jaanus. Ema arvates teeb poeg kohati liigagi palju arvuti taga tööd — nimelt haldab ta erinevaid kodulehekülgi ja administreerib kahte netiserverit.
Kuigi interneti kaudu on Meelis saanud endale juurde väga palju uusi sõpru, on tema jaoks siiski kõige suurem «puue» kõnevõime puudumine. Ilma selleta on teiste inimestega vahetu suhtlemine lausa võimatu. «Suhteliselt piinav on tumma mängida, kui mul on kuhjaga mõtteid, mida välja öelda,» kirjutab Meelis.
Olles tänu kunstnikutööle maailmas palju ringi reisinud, teab mees, et mujal on erivajadustega inimestele riigi poolt võimaldatud töövahendid ja võimalused tunduvalt paremad. Näiteks on olemas kõnesünteesi aparaat, mis muudab seadmesse toksitud teksti helikeelseks. Selline arvutiprogramm eestikeelsena on tal küll olemas, kuid rahva seas kasutada pole võimalik.
Lisaks sellele, et ta kunagi ikka arvuti vahendusel rääkima saab hakata, unistab Meelis ka autojuhtimisest. Selleski osas on maailmast väga palju näiteid tuua, kus kogu autojuhtimine on erivajadustega inimeste jaoks spetsiaalselt kohandatud. «Sellised seadmed maksavad aga palju ning ma ei tea, kuidas Eesti ametnikud sellele vaatavad, et minusugune rooli istub,» tõdeb Meelis ja lisab, et nüüd läks ehk juba liiga unistamiseks. «Aga unistamine on ju meeldiv tegevus, ma tegelen sellega kogu aeg,» tõdeb ta hetke pärast. Mõttel on teatavasti aga väga tugev jõud, seega pole imestada, kui mõne aasta pärast Meelise unistused teoks saavad ja ta, maalimisvahendid pakiruumis, mööda Eestit ise autoga ringi vurab.(Epp Reinmets, Naisteleht, 10. 06. 2009).

Võib öelda, et arvuti ja internet mängivad väga suurt rolli inimeste elus ning seda eriti erivajadustega inimeste elus. See on neile suureks abivahendiks, mis aitab suhelda maailmaga ning hankida teadmisi. Samuti on hea tõdeda, et tänapäeval mõeldakse järjest rohkem erivajadustega inimestele ning tehakse kõikvõimalik, et ka neid kaasata tavaühiskonda. Ning nagu on kinnitanud teiste riikide uurimused, seejuures veenvalt: mida varem, intensiivsemalt teenuseid pakutakse, seda vähem tuleb erivajadusega inimese toimetulekut toetada ülejäänud perioodide jooksul.

Kasutatud kirjandus:
www.vedur.ee/puutepunkt/
http://www.kakupesa.net/
http://www.opleht.ee/ Õpetajate leht 03. 07. 08
http://www.naisteleht.ee/
http://www.2.sm.ee/